Hääled peas muudavad elu

Lendelevantide maal koitis uus päev, mahe tuuleke paitas kollaseid lillekesi keset aasa, läbi mille voolas päikses sillerdav oja. Lillekesed keerasid õied värskendava päikse poole, et pesta endalt maha öine jahedus. Kalakesed siputasid oma uimi ja lendlesid lainelt lainele, otsekui oleks neil tiivad. Väike küülik Upsu silpsas oma urust välja ja sirutas ennast, esmalt esijalad, siis tagujalad, järgnevalt ka selg ja kõrvad, unustada ei tohtinud ka saba, mis on iga küüliku au ja uhkus. Igal karval on oma kindel koht, miski ei tohi olla paigast, hooldamata sabaga oleks otsekui patt astuda välja, kus ollakse kõigile näha ja hinnata. Kõikide tähtsate toimetuste järel ei osanud Ups enam midagi teha, valikuid oli palju, kas lebada päiksest ülesköetud kivil aasa paremas servas, või hoopiski kivil mis asus kaks meetrit ja 42 sentimeetrit eelmainitud kivist kirde suunas. Raske on väikese küüliku elu kui valikuid on antud palju, oleks vaid mõni salapärane hääl peas mis aitaks teha valikuid sel eluristteel. Kuid järsku kostus heli: “ Ups, Ups, ära mine kivile, kivi paha, jookse üle silla, teiselpool oja asub samblapadi mis hoopiski parem.” Upsul oli kohe hea tunne, et lõpuks ometi on ta hullumas ja ei pea enam oma väikse aruga langetama raskeid otsuseid, elu tõotas tulla magus ja hea, mida veel tahta peale häälte peas. Asudes galopeerival sammul teele oli Upsu näos meelierutav muie. Sillast üle joostes tabas teda ehmatus, mingit silda ei olnudki olemas, sulpsti ujus ta koos kaladega keset oja. Kuid vesi ei olnudki paha, ei mõistnud Ups, et miks ta küll varem pole tulnud mõttele minna ujuma, selleasemel raisates elu kivil lesides. Jõudes teisele kaldale märkas ta mõnusat samblapatja millest hääleke oli talle pajatanud. Padi tundus tõesti mõnus ja pehme. Lesides seal möödusid elutunnid hoopis kiiremal sammul. Häälekesega peas oli tõesti vahva juttu ajada, leiutada elu mõtet. Ups järeldas, et kogu elu mõte ongi need 42 sentimeetrit mis lisanduvad kahele meetrile kivide vahekaugusest. Teades elu mõtet ei olnudki enam paigalt liikumine vajalik ja Ups jäi sinna lesima, ööseks sai sambla enesele peale tõmmata, et külma peletada ja Ups oli rahul kõigega.

Tiigrikutsu

Tiigrikutsu, võimas loom, elas keset kauneid pleekinud rohumaid. Tiigrikutsu kasukas oli pehme ja soe, triibutatud oranžile põhjale. Tiigrikutsu ei leidnud teisi kellega ta saaks rääkida ja seetõttu hoidis omaette, tegeles kunsti ja rohumaade kaardistamisega, seetõttu ei olnud tiigrikutsu austatud ta kaasliikmete poolt, teda peeti narriks, veidrikuks. Minnes jumaliku lombi äärde, ammutama janukustutavat eliksiiri, saatsid teda igavesest ajast igavesti tigedad pilgud, pilkav naer ja sõim. Kutsul oli aga paks nahk ja iseteadlik mõtlemine, põlgliku pilguga vaatas ta neid olevusi kes ei mõistnud elu, elasid vaid päevast päeva järgmise kõhutäie nimel. Ei mõistnud nad kuidas võimuorganid tasaselt muutsid nende arukuse võrdväärseks hariliku jaanalinnu omaga. Niiviisi kindlustas valitsus omaenda positsiooni, jäädes alatiseks võimule. Samas ei suutnud nad midagi edasiarendavat korda saata, neid huvitas vaid oma vägev pühvlikari, kari täis mahlakaid ja värkskeid isendeid, mitte mingit vaeva jälitusega. Omades alluvaid loobusid nad ka sellisest barbaarsest tegevusest nagu looma surmamine, kõige jaoks olid omad tiigrid, tiigrid kes nülgisid ja tükeldasid loomad parajateks tükkideks. Mitte keegi ei taibanud, et midagi on siiski valesti, peale tiigrikutsu.

Tiigrikutsul valmis plaan, plaan kuidas kukutada valitsus. Keset päevast lõunauinakut viis kutsu kõik vabad saakloomad eemale, kaugele üle mägede, jättes alles vaid kuningliku karja keset aasu kus rohi oli rohelisem ja vesigi rohelisem. Mõõdusid mõned päevad ja ja tiigrid asusid meeleheitest juurikaid järama. Tiigrid aga polnud loodud juurikate peal elama ja kõht oli endiselt tühi, prooviti ka mitmesuguseid teisi taimi kuid ega needki paremad polnud. Viimases hädas koperdati hallutsinogeensete seente otsa. Seened neile meeldisid, kõhtu endiselt ei täitnud aga nälg unustati kibekiirelt kui vaadata maailma läbi seente. Mõne kuuga olid nad kõik surnud, nälga, kõhetud kehad ripnesid puudel ja vedelesid heinakuhilate otsas. Kutsu nägi kuidas ta plaan ei õnnestunud, teda sügavalt hämmastas kuidas keegi ei olnud tundnud huvi kuhu õieti kadusid loomad. Kuninglikel olevustel polnud siiani aimu mis toimus mujal kui nende õndsas koopas keset rikkalikku toidulauda. Kutsu tundis ennast küll kergelt süüdi, kuid talle meeldis see vaikus ja rahu ning ta toimetas rahumeeli edasi oma igapäevaseid toimetusi.

Igavikuline pingviinimaa

 

Pingviinimaal tõusis esimene päike, hommik oli virge ja armastusväärne isegi kõige tusasema pingviini jaoks pingviinimaal. See maa on linhsalt imeline, aias lebavad roosad elevandid, maas kasvavad vahukommid kui võililled põllul, helendavad ussikesed lendlesid üle terve taevalaotuse kui vihm mõnel hallil päeval. Pingviinid lihtsalt nautisid oma maailma, jälgegi pole külmast ja lumisest maastikust, jääd esineb vaid rannakokteili klaasides, ka liiv oli alati mõnusalt jahe ja karge üldse mitte lesti kõrvetav moodustis. Päike oli seal äärmiselt eriline, ta lihtsalt oli kõikjal, nimeks tal Krista, vaatles pingviinikesi hommikukohvi aegu kui oma lapsukesi. Alati hoolitses ta oma elevantsude eest, ta lihtsalt armastas neid, andunult vaatas ta neid oma hurmavate silmadega, vanid lihtsalt lebasid ja peesitasid. Aegajalt käisid nad ujumas, puhudes oma lontidega õhku tillukesi vikerkaari mis kerkisid taevastele jahimaadele.

Iga pingviinike seal maal oli salajaselt armunud oma päiksesse, kuigi keegi seda ei tunnistanud, said nad armukadedaks kui Krista juhtus mõnda vaatlema pikemalt kui teisi, nendele hõrkudele, põhjatutele silmadele polnud võimalik osutada vastupanu, üksainus pilk ja muud polnud pingviinide mõtetes. Pingviinikesed ise nägid palju vaeva, kammisid oma sünkmusta frakki alati hoolikalt, miski polnud paigast, igal pisemalgi sulel omaenda koht, kõigile jagus ruumi. Tibueast peale nad treenisid ja harjutasid nad oma kõnnakut, et see oleks mõnusalt paterdav, noorukid paterdasid õhtust hommikusse üle vahukommiväljade, hiljem eputasid pingviinid jätkuvalt, Kristale tegi see kõik nalja. Päikseke vaatas ja imetles neid, kuigi ta tõeline kirg olid elevandid, harukordselt roosal nahal moodustusid eriskummalised taevased märgid, Krista armastas need kõik üles kirjutada oma raamatusse, igavikus oli tal plaan need avaldada. Igavik aga oli äärmiselt kaugel igasugusest reaalsusest, pingviinimaal aga keegi end reaalsusega ei vaevanud, tühine probleem oli see neile. Unenäomaailm sobis neile palju paremini, ning seal eksisteerib igavik, ta lihtsalt on kaugel kaugel. Krista teab millal jõuab kätte igavik, igavik jõuab kohale kui ta hurmavatest silmadest kaob säde, pingviinid ei tunne enam huvi, vaid tegutsevad omasoodu, igal suleräbalal pole enam kohta seal maailmas vaid üleliigsed vistakse jälkusega üle parda kus nad langevad kurjakuulutavate põrnikate saagiks. Põrnikas kogudes pisiavalt sulgi asuvad lennuteele, lõhkudes vikerkaared, poolitades lendlevad ussikesed oma teel, kattes elevandid korjustega. Krista tuhmub veelgi ja kaotab oma sära, jäädes kiirgama valgust igavikulisse maailma, avaldatud kirjutis aga kogub populaarsust, kui suurim tõesõna igavikus.

Kaamel liivas

Kõrbes oli küllaltki tavapärane päev, päike paistis, pilvi polnud näha, ilm oli kuum, ilmselt ideaalne rannailm kui vaid vett leiaks kuskilt. Üks kaamel toimetas oma üpris tavapärast päeva, rändas mööda luiteid üles ja alla, otsides kohta kus oleks see õige liiv mida ta otsib. Kaamlil oli kirg erinevate liivade vastu, nautles neis päevad ja ööd mööda. Suplus värskes liivas oli ta lemmik tegevus, tasub veel mainida, et oma tutvusringkonnas oli ta meister ujumises, ületades kõiki terve kaela jagu.

Igal olevusel on unistusi ja nii oli ka kaamlil unistus peenest liivast. Praegusel hetkel ta otsiski toda peent liiva, nii peent mida ta veel kohanud ei olnud, sellist mis paitaks kasukat kui õrn siid õhtuhämaruses. Ta juba hakkas vaikselt põlgama tavapärast jämedakoelist liiva, tundes kuidas see ta jalgu kriibib tekkis tal tülgastus, parema meelega oleks ta lennanud.

Kaamel oli juba palju luiteid ületanud kui märkas kauguses kumavat kogu. Lähenedes paistis seal olevat kaup, omanik oli ilmselt meeleheitest kõik maha jätnud või kõngenud sinna samma ja uppunud. Igasugu kola ja träni tal ka oli seal, lambid ja pudeliavajad. Kaamel vaatas juba et ainult pahn seal ongi, kui märkas üpris huvitavat eset, see oli taburett. Kaamel siis mõtles jalgu puhata mõne aja ning arutleda edasiste rännakute üle.Mõtiskledes seal avastas ta, et see taburett hõljub koos temaga mugaval kõrgusel. Kaamel suhtus sellesse stoilise rahuga, lendavaid vaipu on küllalt nähtud, kuid temale on see alati liiga levinud tundunud, et ise kasutada. Kui iga suvaline tuleb vaibaga vastu siis ei sobi see kohe üldse mitte, taburett aga on hoopiski teisest puust, mahagonist paistis see olema kui täpne olla.

Kaamel asus siis katsetama vastleitud riistapuu sõiduomadusi, vaip tundus kiirem ja mugavam kuid taburetil oli eriline hõng. Puudujääk oli ka see, et taburett pöörles lakkamatult kui temaga edasi liikuda, pikapeale ajas see kaamlil südame pahaks, kuid ikkagi oli ta vaibast etem, midagi erilist siiski elus, ei ole igal matsil lendtaburetti. Niimoodi ta siis lendles taburetiga, endiselt liiva otsides, seda õiget liiva. Kui kaamel pole veel leidnud oma armastatud liiva lendleb ta praeguseni kõrbe kohal.

Siilike rohus

-->

Siilike müttas rohus, toimetades igaäevaseid, argiseid siiliasju. Jalutades ja maad nuuskides leidis ta palju isuäratavaid tõuke, mardikaid, nälkjaid ning palju muudki, oli juba õhtune hämarik ja kuu sillerdas taevas, heites kuvvalgust läbi rohukõrte siilikese sitketele okastele.

Siilike oli erak, hoidudes üleüldiselt igasugusest sotsiaalsusest, põlastades kõike armastusväärset. Ta oli endaga ärmiselt rahul, okkad särasid ning karv oli pehme, tundes et ta on kõrgemal teistest. Siilike tundis et ta on parim siin maailmas, mitte keegi ei olnud tema intelligentsi vääriline, oma perekonnastki ta eemaldus koheselt niipea kui kutsikajalad suutsid teda vääriliselt kanda. Sellest ajast peale on ta iseseisvat elu elanud ning väga hästi hakkama saanud, vaadates ülalt alla nii varblasele oksal, kui karule koopas.

Sellel kuuvalgel ööl tabas teda meeltesegadus, siili peakesse ilmusid mõtted kuidas oleks omada sõpru ja tuttavaid, vestluskaaslasi kellega arutleda tähtsate ühiskonna punktide üle ning ehk isegi armsamat omada. Kujuteldav elu siililinnakus ei tundunudki enam talle tülgastav vaid hoopis südantsoojendav. Varemgi oli siilike tundnud igavust kuid siilike teadis mis seeni lakkuda, et enam ei oleks igav. Seeni lakkudes läbis ta mitmeid kogemusi, hõljudes läbi elevantide oru irvitas ta kuidas nad ometi on nii naljakad, ookeanis ujudes ta ta kõdistas vaalu saba alt ning ratsutas haidega sügavikes. Seentes peitus siilikese õnn ja rõõm. Seetõttu tõttaski siilike tagasi oma urgu, sellegs oli ta kõvasti vaeva näinud, käigu ja põranda sillutanud väikeste kivikestega, seinad kaunistanud teokarpidega ning teinud vapustava seenehoidla. Õues oli tal ka seeneistandus kus tegeles uute ja tõhusmate sortide aretusega. Praegugi rabas ta paar seent ja läks õndsusesse, flamingotiiki sulistama.

Kui pontšik sattus segadusse

Ühel tavalisel päeval, laaditi karpi pontsikuid, erisuguste magusate katete ja täidistega. Ikka ükshaaval nad sinna laotati, järgemööda, kuni karpi sattus üks pontšik kelle ei olnud ei täidist ega katet. Järgnevatel hetkedel sai talle kohe selgeks ülekohus mille ohvriks ta oli langenud. „Kuid miks ometi?“ mõtles endamisi pontšik. Oli ta siis tõesti teistest niivõrd kehvem, et isegi glasuurini ta ei küündi, tühise labase glasuurini.

Titena ei tahtnud ta tõesti eriti meelsasti õlisse küpsema minna, ning veerles mõnda aega mööda linti kuni rammestus ta uinuma sundis ning sulpsti ta ta maandus õlipotti. See oli palju mõnusam kui ta oleks osanud eales arvata, pontsik tunnetas kuidas ta paisus ning õhku täis läks, „Kui mu emme ja issi vaid mind näeks praegu“, uneles rasvane pontšik. Õlist väljatulek ei meeldinud sugugi pontšikule , pikalt punnis ta vastu, veerles aga õlli tagasi iga kord kui kurjad raudsed lindid teda sealt välja vinnasid. Järsku nägi ta aga äärmiselt kena ning vormikat pontšikuneiut, õli teda enam ei huvitanud sugugi, nüüd oli tal vaja veerelda kiiremini kui tuul seda eales teeks ning jõuda järgi oma äkilisele kiindumusele. Teekond oli tal, kergelt konarlik, lükates nii mõnegi suguvenna lindilt maha põrandale, keegi polnud veel eales sealt naasnud ning keegi ei teadnud mis ohud seal ringi luusivad.

Jõudes oma armsamani leidis ta eest väikse üllatuse, oh häda, see oli ju transvestiit, kättemaksuks lükkas ta jõleduse restilt maha. Keeras ennast lindile rulli ja uinus magusate aroomide keskel.

Üles ärgates leidis ta ennast sellest roosast karbist, segaduses, miks sõõrikumeistrid teda ometi nii rängalt karistasid.

Revolutsiooniline reklaam

Läbi hommikuudu postkasti juurde jalutades on küllaltki suur tõenäosus sealt ajaleht leida. Värske, trükisoe ajaleht täidetud ahjusoojade uudistega. Ideaalne hommikukohvi kõrvale, lõunapausiks, õhtul diivani peal lesides ning lõpuks tule alustuseks pärast tyhjaks ammutamist. Eriti tähtsad, väärtuslikud või huvitavad tükid ajalehest satuvad vahel mapi vahele, kus neid säilitatakse ja aegajalt vaadatakse, iga ajalehe unistus.

Ajalehe maailmas valitseb range klassisüsteem, põhjakihis asuvad reklaamlehed mida inimesed pigem väldiksid kuid ometigi surutakse nad alati postkasti. Vahel kui postkast on kaua tühjendamata rakendatakse lausa vägivalda, vaesed alamad lehed on kortsus ja kitsikuses üksteisega, oodates pääsemist. Tuleb pääsemine, „lõpuks ometi saame välja, puhkama, elu nautima, inimeste kättesoojust tundma“, mõtlevad reklaamlehed endamisi. Enamjaolt viivad nende rännakud nad otse edasi prügikasti, pettumuse tundmusest ei maksa rääkidagi.

Kvaliteet ja kollased lehed, ei salli teineteist, esimene peab ennast teisest paremaks, ning teine peab esimest igavaks kuivikuks. Ühte postkasti sattudes ei vaheta nemad tavaliselt omavahel sõnagi, pigem viidavad aega reklaamlehtedega vesteldes. Reklaamlehed aga on iseloomutud, nemad seltsivad kõigiga kes ennast neile pakub. Neil ei ole eneseuhkust, oma arvamust, traditsioone, nõustudes enamasti kõigega mis neile räägitakse. Ajudeta massina saab neid kasutada lihtsõduritena postkastisõdades, postkastides kuhu satuvad nii kvaliteet kui ka kollane leht. Reklaami üleüldiselt suur populatsioon ei sea takistuseks pikkade ja ohvriterohkete lahingute pidamise.

Kui nüüd siia maailma sünniks vaid suure visiooniga reklaam ning ühendaks omasuguste jõud üheks, siis ootaks maailma ees suured muutused. Teised lehed tembeldatakse orjastajateks, kõik kistakse ribadeks, söödetakse koertele, kellelgil pole pääsu. Lehtedesse jääb ainult reklaam, vähehaaval muunduvad nad kõik reklaamlehtedeks. Alguses on natuke olulise informatsiooni vaest pinda juures kuid mida aeg edasi seda vähem ja vähem lugemiskõlblikuks muutub lihtne ajaleht. Terved suured leheküljed reklaami all, esikaanelegi ei mahu enam uudised varsti pole enam midagi lugemiskõlblikku alles. Tõeline allakäik.

Lühike lõpp pikale algusele

Rasvunud ussike ronis mööda oksa puuotsas, esimest korda tundis ta et, kõht on kuidagi täis ja pole isu isegi ühe viimase lehekese jaoks. Ussike suundus mõtteid mõlgutades paraja oksa juurde. Vaadeldav oksharu tundus talle äärmiselt sobilik, väikese tõusuga ja meelikõitva jämedusega. „Mis seal siis ikka“, mõtles ussike ja kinnitas hoolikalt niidi tüvele, kindluse mõttes lausa 42-e kordse sõlmega. Kõlkudes seal maa ja taeva vahel, otse päikseloojangu ajal, alustas ussike niifikerimisega enese ümber, mattudes iga tiiruga yha sygavamale pehme siidi sisse.

Ussikesel oli aega oma mõteteks, äärmiselt palju aega, ussike ei mõistnud hästi oma kohta siin hurmavas maailmas. Olles paks ja rasvane tekkisid tal kompleksid, ussike polnud rahul oma kehaga, ta soovis olla vormis. Lodeva olevusena uputas ta alati oma mured toitu, mida rohkem ta sõi seda paksemaks ta muutus ja mida rasvasem ta oli seda suurem oli ta mure. Alguses sõi ta pool lehte päevas, varsti juba terve, oma viimasel päeval kugistas ta juba 42 lehte kõrist alla. Ussikel olid sõltlasena suured probleemid, juba praegu ilmnesid võõrutusnähud, kõhus keeras ja liikmed valutasid. Ussike proovis ennast põhjatusse sügavusse kukutada, kuid ta ei suutnud ennast siidist välja ajada. „Miks ma seda ometi tegin“, pomises ta endamisi.

Niiviisi 7 päeva ja ööd piineldes tundis ussike et siid, mis oli muutunud tugevaks kestaks, annab survele järele. Ta sirutas ennast välja endisest piinakambrist, nähes et ta on ilus ja värviline, polnud jälgegi endisest trullakast ussist. Sirutades lahti vastvalminud tiivad sukeldus ta tundmatusse, leides endaümbert palju uut. Kogu maailm oli ta ees valla, suurest vaimustusest lendas ta sihitult ringi, jõudes musta lookleva raja peale sooja koguma nägi ta enda poole lähenemas ohtu. Endine ussike tõusis lendu, kuid oli juba liiga hilja, järgmine hetk oli ta plekk Alfa-Romeo tuuleklaasil, raisates vaese mehe viimse klaasipesuvedeliku tilga.

Cindy

Cindy ärkas hommikul ja teadis koheselt, et kõik pole õige. Maailm läbi sillerdavate küülikusilmade tundus tänasel päeval massiivselt jubedam kui see oli olnud eile. Eile oli Cindyl olnud külmas vähemalt 42 porgandit, täna aga kindlasti mitte rohkem kui 42 porgandit, paar kapsast oli juurde tulnud aga see teda ei huvita, Cindy sööb ainult hapukapsast. Cindy aga teadis et porgandid on ta muredest vähim, ammu oli ta mõistnud, et katk valitseb maailma, teistmoodi must surm kui üldsusele tuntud. Haigus mis tapab mõtlemisvõime, oma initsiatiivi, kasvatades mõistusega olenditest tühipaljad aedviljad. Need 42 porgandit olid olnud Cindy 13 head sõpra, 25 pereliiget ja 4 poega. Olles näinud esimesi märke katkust loobus Cindy meediakanalitest teades, et sedakaudu ta levib, halvab kõik millega jõuab kokkupuutele, samahästi võib ennast hakklihamasinast läbi lasta ja kotletiks saades elada oma elu täiel juustul(olles juustukotlet).

Cindy teadis et oma meel tuleb hoida värske ning tegutsemisvalmis, loobuda moodsast ja ülimalt populaarsest ajupesust läbi kõiksugu kanalite. Mitte miski ei ole usalduaväärne, ei ykski fakt selles maailmas, niikaua kui on olemas porgandikunnid kapsapalees ei muutu miski, vaevalt ka nende puudumine midagi muudaks. Kõik on ju igati rahul porgandiks muutumisega, põlatakse aga neid kes tahaksid olla midagi muud, kasvõi punapeedid.

Cindy asus harakatega seltsima, harakad juba ennast pesta ei lase. Nemad istuvad puuöönes ja tõmbavad rohtu, võideldes katkuga omaviisi. Cindy oli ilmselt esimene ja viimane küülik kes istus auväärt värvulistega vaibal irvitades, väikese jänkuga oli neil eriti lõbus. Mööda sai ta kurbusest, see kõik oli ometigi paratamatu, väike jänku ei mõistaks ometi maailma parandada.

Sedaviisi saatis Cindy mööda oma ülejäänud elu, olles kyll kriminaal kuid siiski jäädes mõistuse juurde.