Jänes lesib rannal, võtab päikest, temast jalutab mööda kohalik karu, jänest enam ei ole. See on paratamatu.
Värske mükoloog avastab senitundmatu seeneliigi, enam ta tundmatu pole. See on paratamatu.
Vihma sajab, õues jalutuskäiku nautiv harilik koer saab märjaks, hiljem toas immitseb temast teatavast aroomi. Tundub paratamatu.
Päike tõuseb, saabub päev, valgus. Ilmselge
Paratamatus on mugav, ei teki tahtmist süüvida, uurida. Lihtne on tõdeda paratamatust, kogu pingutus lõpeb ühe lihtsa tõdemusega, paratamatus. Kes jõuab, mõtleb hetke, näeb eesootavat pingutust, tõdeb paratamatust. Kes tahab, mõtleb rohkem, leiab ebakõla. Mis edasi? Mugav on unustada, lihtne enese teada hoida, keerukas ja aeganõudev jagada.
Otsida mõtet sealt, kus seda pole, leida mõte. Eksisteeris see koguaeg või genereerus otsimise tulemusena. Illusioon mõttest tundub juba samahea kui mõte ise. Parem kui tõdeda paratamatust, tunda jõuetust, teadmatust.
Parem? Kuidas kellelegi, millelegi.
