Igavikuline pingviinimaa

 

Pingviinimaal tõusis esimene päike, hommik oli virge ja armastusväärne isegi kõige tusasema pingviini jaoks pingviinimaal. See maa on linhsalt imeline, aias lebavad roosad elevandid, maas kasvavad vahukommid kui võililled põllul, helendavad ussikesed lendlesid üle terve taevalaotuse kui vihm mõnel hallil päeval. Pingviinid lihtsalt nautisid oma maailma, jälgegi pole külmast ja lumisest maastikust, jääd esineb vaid rannakokteili klaasides, ka liiv oli alati mõnusalt jahe ja karge üldse mitte lesti kõrvetav moodustis. Päike oli seal äärmiselt eriline, ta lihtsalt oli kõikjal, nimeks tal Krista, vaatles pingviinikesi hommikukohvi aegu kui oma lapsukesi. Alati hoolitses ta oma elevantsude eest, ta lihtsalt armastas neid, andunult vaatas ta neid oma hurmavate silmadega, vanid lihtsalt lebasid ja peesitasid. Aegajalt käisid nad ujumas, puhudes oma lontidega õhku tillukesi vikerkaari mis kerkisid taevastele jahimaadele.

Iga pingviinike seal maal oli salajaselt armunud oma päiksesse, kuigi keegi seda ei tunnistanud, said nad armukadedaks kui Krista juhtus mõnda vaatlema pikemalt kui teisi, nendele hõrkudele, põhjatutele silmadele polnud võimalik osutada vastupanu, üksainus pilk ja muud polnud pingviinide mõtetes. Pingviinikesed ise nägid palju vaeva, kammisid oma sünkmusta frakki alati hoolikalt, miski polnud paigast, igal pisemalgi sulel omaenda koht, kõigile jagus ruumi. Tibueast peale nad treenisid ja harjutasid nad oma kõnnakut, et see oleks mõnusalt paterdav, noorukid paterdasid õhtust hommikusse üle vahukommiväljade, hiljem eputasid pingviinid jätkuvalt, Kristale tegi see kõik nalja. Päikseke vaatas ja imetles neid, kuigi ta tõeline kirg olid elevandid, harukordselt roosal nahal moodustusid eriskummalised taevased märgid, Krista armastas need kõik üles kirjutada oma raamatusse, igavikus oli tal plaan need avaldada. Igavik aga oli äärmiselt kaugel igasugusest reaalsusest, pingviinimaal aga keegi end reaalsusega ei vaevanud, tühine probleem oli see neile. Unenäomaailm sobis neile palju paremini, ning seal eksisteerib igavik, ta lihtsalt on kaugel kaugel. Krista teab millal jõuab kätte igavik, igavik jõuab kohale kui ta hurmavatest silmadest kaob säde, pingviinid ei tunne enam huvi, vaid tegutsevad omasoodu, igal suleräbalal pole enam kohta seal maailmas vaid üleliigsed vistakse jälkusega üle parda kus nad langevad kurjakuulutavate põrnikate saagiks. Põrnikas kogudes pisiavalt sulgi asuvad lennuteele, lõhkudes vikerkaared, poolitades lendlevad ussikesed oma teel, kattes elevandid korjustega. Krista tuhmub veelgi ja kaotab oma sära, jäädes kiirgama valgust igavikulisse maailma, avaldatud kirjutis aga kogub populaarsust, kui suurim tõesõna igavikus.

Kaamel liivas

Kõrbes oli küllaltki tavapärane päev, päike paistis, pilvi polnud näha, ilm oli kuum, ilmselt ideaalne rannailm kui vaid vett leiaks kuskilt. Üks kaamel toimetas oma üpris tavapärast päeva, rändas mööda luiteid üles ja alla, otsides kohta kus oleks see õige liiv mida ta otsib. Kaamlil oli kirg erinevate liivade vastu, nautles neis päevad ja ööd mööda. Suplus värskes liivas oli ta lemmik tegevus, tasub veel mainida, et oma tutvusringkonnas oli ta meister ujumises, ületades kõiki terve kaela jagu.

Igal olevusel on unistusi ja nii oli ka kaamlil unistus peenest liivast. Praegusel hetkel ta otsiski toda peent liiva, nii peent mida ta veel kohanud ei olnud, sellist mis paitaks kasukat kui õrn siid õhtuhämaruses. Ta juba hakkas vaikselt põlgama tavapärast jämedakoelist liiva, tundes kuidas see ta jalgu kriibib tekkis tal tülgastus, parema meelega oleks ta lennanud.

Kaamel oli juba palju luiteid ületanud kui märkas kauguses kumavat kogu. Lähenedes paistis seal olevat kaup, omanik oli ilmselt meeleheitest kõik maha jätnud või kõngenud sinna samma ja uppunud. Igasugu kola ja träni tal ka oli seal, lambid ja pudeliavajad. Kaamel vaatas juba et ainult pahn seal ongi, kui märkas üpris huvitavat eset, see oli taburett. Kaamel siis mõtles jalgu puhata mõne aja ning arutleda edasiste rännakute üle.Mõtiskledes seal avastas ta, et see taburett hõljub koos temaga mugaval kõrgusel. Kaamel suhtus sellesse stoilise rahuga, lendavaid vaipu on küllalt nähtud, kuid temale on see alati liiga levinud tundunud, et ise kasutada. Kui iga suvaline tuleb vaibaga vastu siis ei sobi see kohe üldse mitte, taburett aga on hoopiski teisest puust, mahagonist paistis see olema kui täpne olla.

Kaamel asus siis katsetama vastleitud riistapuu sõiduomadusi, vaip tundus kiirem ja mugavam kuid taburetil oli eriline hõng. Puudujääk oli ka see, et taburett pöörles lakkamatult kui temaga edasi liikuda, pikapeale ajas see kaamlil südame pahaks, kuid ikkagi oli ta vaibast etem, midagi erilist siiski elus, ei ole igal matsil lendtaburetti. Niimoodi ta siis lendles taburetiga, endiselt liiva otsides, seda õiget liiva. Kui kaamel pole veel leidnud oma armastatud liiva lendleb ta praeguseni kõrbe kohal.