Elevandikõrvne

Aasale maandus seeme keset mustendavat mulda, millel kerge lillakas varjund. Ta oli võilille seeme, majesteetlike tiibadega, ei olnud kohta kuhu tema ei saanud minna. Ometigi meeldis talle see plats. See plats oli liialt eriline, et midagi muud üldse kaaluda. Sirutades end mullas, käis üks pauk, ja näe imet, seal kus oli seeme, nüüd kasvas lilleke. Lilleke oli sale, roosakate õitega, mis sätendasid päikses otsekui kuud. Lillel oli ka veidraid omadusi, tema küljes paiknes mahlakraan, millest voolas tehisliku vaarikamaitsega vett. Mahlakraani kohal aga seisid majesteetlikud elevandikõrvad. Need olid karvased, kuid ometigi ilusamad kui ahvikõrvad. Ta kõrvad olid ikkagi siiruviirulised, ümbruskonna lilled nutsid. Kõrvad tundusid sobivat lenduvõimaldavaks omaduseks, hea lennuilma puhul polnud midagi kergemat kui ennast puudelatva hõljutada ja päevitada rannatoolil. Lillekene armast päikest ja päike armastas teda. Koos veetsid nad oma päevi. Lilleke aga unustas juua, ta mahlakraanist ei purskunud enam vedelikke ja päike kaotas huvi. Lilleke kurvastas, heitis maha tiivad ja läks pauguga seemnesse tagasi, et aga saaks minna uude mustendavasse mulda armastust otsima.