Sandaal pidulauas

Mida teha sandaalil pidulauas? Sattus ta sinna juhuslikult, läbi pimeda juhuse. Sandaal on ise ka pime ja seetõttu on märkimisväärne, et nad pimeda juhusega kahekesi, kaks pimedat, üldsegi kohale jõudsid. Siiski pidulaud, mida teeb seal sandaal, täpsemalt hüljatud sandaal kes on üksi jäetud maailma nautima. Pime üksik hüljatud sandaal tundis ennast üpris mugavalt pehmel toolil kuhu ta end upitas, ei huvitanud teda kellele see koht mõeldud oli, trügis ennast vahele nagu rase naine. Seal ta nüüd oli, säras laua taga, vaatas lakke, vasakule, seal oli pime juhus, ta tundis teda juba lõhnast. "Laed on siin põnevad, kas pole?", katsus sandaal jutulõnga alustada, "Jah", vastas talle pime juhus. Sandaalike tundis ennast hästi, sulandunud seltskonnaga, ei pandudki teda väga tähele ja sai rahus pidulauas olla. Talle päris meeldis, sai olla seltskonnas, mitte midagi tehes. Sandaal mõtles, et ega ta oskakski midagi teha kui tahetaks, pimedana on üpriski raske juba ka näiteks leivataldrikut ulatada, see sai talle kohe selgeks kui ta leivad villasokile ninna torkas. Edaspidi otsustas ta mitte midagi tehes läbi ajada. Ja sandaalil ei olegi teha midagi pidulauas, aga ega ta sealt lahkuma ka ei kipu, ära ju ei aeta.

Dilemma

Dilemma, see istutatud on mu teele. Painab ta mind seal, kaugelt juba näen ta hingust. Vaatab mind seal oma sügavikuliste silmadega, neid on 42. Igaüks neist mind jälgib, läbi udu ja sudu. Põgeneda proovinud olen, miski siin ei aita, hoopis hukatus paitab. Endiselt seisab seal, kogu oma sünge koguga ta põrnitseb mind. Ärevaks muutub hing, väljapääsu otsib siit, kuid ei saa, vastamisi tal seista tuleb dilemmaga. Dilemma kaduda võib varsti, kuid lahkudes võtta võib, tüki hingest. Dilemma ette astuda tuleb, see iga inimese kohus. Raskemana tundub kui tegelikkuses on, seetõttu dilemmad nii hirmsad. Oh kui kole ta paistab, minna sinna ei taha, käes tal paistab paks telefoniraamat. Äsada tahab sellega, see haiget teeb kehale, kuid mitte hingele. Valik on vajalik, tükk kehast või tükk hingest, mida pean ma tähtsamaks? Oh endiselt ta seal, istutatud mu teele, teelt lahkuda kange on tahtmine, kuid õige pole see. Dilemmaga jõudu katsuda tuleb, alles siis näeb, kes söödud saab.

Vihm

Vihm sajab, maha sajab,

ikka sajab, sajab.

Elu suundub alla,

ikka alla, alla.

Depressiivne rännak,

ikka rännak, rännak.

Igavesti kannatab,

ikka kannatab, kannatab .

Mõte libiseb,

ikka libiseb, libiseb.

Ei hoida suuda,

ei suuda, ei suuda.

Märjaks kastab,

ikka kastab, kastab.

Väsimus tükib,

ikka tükib, tükib.

Kaua veel?

Ikka kaua, kaua.

Põhja jõutud,

ikka jõutud, jõutud.

Kuhu edasi?

Ikka edasi, edasi.

Aeg tõusta,

ikka tõusta, tõusta, ikka tõusta.

Elevandikõrvne

Aasale maandus seeme keset mustendavat mulda, millel kerge lillakas varjund. Ta oli võilille seeme, majesteetlike tiibadega, ei olnud kohta kuhu tema ei saanud minna. Ometigi meeldis talle see plats. See plats oli liialt eriline, et midagi muud üldse kaaluda. Sirutades end mullas, käis üks pauk, ja näe imet, seal kus oli seeme, nüüd kasvas lilleke. Lilleke oli sale, roosakate õitega, mis sätendasid päikses otsekui kuud. Lillel oli ka veidraid omadusi, tema küljes paiknes mahlakraan, millest voolas tehisliku vaarikamaitsega vett. Mahlakraani kohal aga seisid majesteetlikud elevandikõrvad. Need olid karvased, kuid ometigi ilusamad kui ahvikõrvad. Ta kõrvad olid ikkagi siiruviirulised, ümbruskonna lilled nutsid. Kõrvad tundusid sobivat lenduvõimaldavaks omaduseks, hea lennuilma puhul polnud midagi kergemat kui ennast puudelatva hõljutada ja päevitada rannatoolil. Lillekene armast päikest ja päike armastas teda. Koos veetsid nad oma päevi. Lilleke aga unustas juua, ta mahlakraanist ei purskunud enam vedelikke ja päike kaotas huvi. Lilleke kurvastas, heitis maha tiivad ja läks pauguga seemnesse tagasi, et aga saaks minna uude mustendavasse mulda armastust otsima.

Vaikus

Vaikus käis läbi pöördelisi protsesse, probleemseks oli muutunud ta olemus. Ei olnud lihtne leppida tal saatusega, mis määratud tollel hetkel. Kõrgemad jõud vähendanud vaikuse privileege, ülbust oligi kogunenud liialt. Omanud suurt võimu, puudus tal väärtus, väärtusetust ta nautles. Polnud vaikusele meelepärasemat seisundist väärtusetusest, tühi nagu ta oli. Vaikus häbelik, meeltmööda asus ta kõikjal, kus kuuldav ta polnud millelegi. Niiviisi märkamatult jalutles, avalikult liikus, oma olemust varjates. Vajudes hõredaks üle ilma, asetsedes kõikjal, ning samas ei kuskil. Nüüd aga vaikusele kaela riputati väärtus, otsekui suur kivi, takistades teda olemast kõikjal. Tagajärjed end oodata ei lasknud, imetleti, sõimati, ükskõikseks ei jäädud. Häbelus andis tunda, nõrkus langes selga nõnda. Hiilgus kadunuks jäi, liialt kuulama jäädi, hirmust end sõi, vaikus langes ängi.

Konnatiik

Keset metsistunud palmisalu asus pisike tühimik, see oli vaevumärgatav ja teada vaid kohalikele olenditele. Palmid varjasid seda hästi, sirutasid ikka oma lehed sinna kohale nii, et ei saa treenimata silm märgata tühja platsi. Suured palmid koolitasid väikesi, et tulevikus võtaks nad üle selle olulise positsiooni. Kuid miks oli see ometi nii oluline? Väga lihtne, otse keset tühimikku asetses sopistus, sopistus oli täidetud veega, kõik see kokku moodustas konnatiigi. Konnatiik oli kogu palmisalu uhkus, naabersalul oli vaid hädine porilomp kus ujusid mõned kingloomad ja amööbid, kuid see oli ka kõik. Nad olid küll uhked oma lombi üle, kuid jällegi tuli neile meelde naabrite suurepärane konnatiik ja mindi kadedusest purpurkollaseks.
Konnatiigis käis tihedamat sorti elu, seal ju ikkagi elas terve üks konn. Konnakest kutsuti hellitavalt Sinikaelpardiks, sest sinikaelpart oli nimelt ainus teine ujuv loom keda palmisalu teadis, kunagi oli neil endalgi part olnud. Uhke ja majesteetlik olevus, sirutas oma lopsakaid tiibu nii, et kõik ümberringi ahhetasid ja ohhetasid. Lõputult võisid nad imetleda seda nokakest, neid silmi ja platerdavaid lesti. Ühel kurval päeval aga pardike otsustas lahkuda, teisel pool suurt jõge asuv kadakavõsa ostis pardi ära, meelitas ta endale üheainsama kadakamarjaga. See oli valus löök kõigile.
Ühel paremal päeval aga leiti konnake, keegi ei tea kuidasmoodi ta sattus sealsesse tiiki, kuid neid see ei huvitanud, ümbruskonna ainus konn siiski. Konn isegi vaikib, vaikinud on ta juba 42 aastat jutti, enne seda lasi ta kuuldavale ühe krooksu, siiani räägitakse sellest lapselastele. Krooks olevat olnu nii hurmav heli, et kõik oleks valmis ohverdama oma elu, et vaid korra kuulda veel seda krooksu. Üritati konnakest meelitada kookospiimaga, kuid tulutult, põlgas ära terve vaadi parimat kontsentreeritud piima, tervelt 21 aastat koguti seda, valmistati tegevusplaan ja kõik rügasid õilsa eesmärgi nimel, kuid krooks jäi kuulmata. Tänasel päeval on valmis juba uus plaan, konnale kootakse väikest mütsikest. See pole aga teada, kas kuuldakse lõpuks krooksu või ei, loota nad ju võivad. Konnake aga peesitab rahus edasi kaldavõsas ja naudib palmilehevärelust.