Dilemma

Dilemma, see istutatud on mu teele. Painab ta mind seal, kaugelt juba näen ta hingust. Vaatab mind seal oma sügavikuliste silmadega, neid on 42. Igaüks neist mind jälgib, läbi udu ja sudu. Põgeneda proovinud olen, miski siin ei aita, hoopis hukatus paitab. Endiselt seisab seal, kogu oma sünge koguga ta põrnitseb mind. Ärevaks muutub hing, väljapääsu otsib siit, kuid ei saa, vastamisi tal seista tuleb dilemmaga. Dilemma kaduda võib varsti, kuid lahkudes võtta võib, tüki hingest. Dilemma ette astuda tuleb, see iga inimese kohus. Raskemana tundub kui tegelikkuses on, seetõttu dilemmad nii hirmsad. Oh kui kole ta paistab, minna sinna ei taha, käes tal paistab paks telefoniraamat. Äsada tahab sellega, see haiget teeb kehale, kuid mitte hingele. Valik on vajalik, tükk kehast või tükk hingest, mida pean ma tähtsamaks? Oh endiselt ta seal, istutatud mu teele, teelt lahkuda kange on tahtmine, kuid õige pole see. Dilemmaga jõudu katsuda tuleb, alles siis näeb, kes söödud saab.