jätk

Ananass Alfredi ja Matilda seiklused jätkuvad edaspidi siin: http://kodustatudananass.blogspot.com/

Ananass

Kaugusest kostub: “Sile tee, sile tee, sile tee, künkad künkad künkad, auk, sile tee, sile tee, künkad künkad , sile tee, auk”. Mis võiks olla selle heli tekitajaks? Loomulikult on see kodustatud ananass, Alfred, Alfred on kõigile teada tuntud soliidses küpsusstaadiumis ananass. Olles alles väike ja toorevõitu tõi Vallo ta poest koju, eesmärk oli kinkida ta onupojale, onupoeg ei arvanud toorest anananassist kuigipalju ja kinkis ta edasi ühele oma sõbrale Pakri poolsaarel. Juhtumisi oli ta nimi Matilda, Matilda vaatas seda toorest ananassi ja mõtles, et oleks siis vähemalt küpski, on alles närused sõbrad. Matilda ei olnud päris tavaline neiu, kes oleks ilmselt lihtsalt oodanud, et ananass ära küpseks, Matilda otsustas, et temal on nüüdsest kodustatud ananass. Nimeks sai ta Alfred, seda seetõttu, et Alfred oli juhtumisi teatud teleseriaalis ühe väga toreda koera nimi. Matildal on nüüd aga ananass Alfred, kes alguses küll paistis natuke toores, kuid ajapikku küpses kenasti. Iida, Matilda vanaema, oleks Alfredi peaaegu pitsale lõiganud, aga õnneks ununesid Matildal võtmed koju ja ta pidi tagasi tulema. Seal Alfred siis oli, abitult lõikelaual, hetk hiljem ja Iida oleks tuti maha võtnud. Edaspidi Matilda enam Alfredit üksi koju ei jätnud, sest vanaema oleks Alfredi ilmselt endiselt patta ajanud. Kodustatud ananass ei kõla inimestele lihtsalt eriti kainelt.

Matilda armastas väga jalgrattaga sõita ja käis peaaegu igalpool rattaga, Alfred istub rõõmsalt rattakorvis ja laseb tuulel tutti sasida. Muidu on Alfred tavaliselt vaikne poiss, aga rattakorvis sõites meeldib talle kohutavalt laulda. Seepeale Matilda naeratab talle, tal on väga eriline naeratus, ei näe tihti naeratust, mis oleks nii armas ja südantsoojendav, Matilda naeratus teeb inimestel ka halvad päevad heaks. Kes on korra näinud Matilda naeratust soovib seda üha uuesti imetleda, sest raske on pilku eemaldada neilt täiuslikult huultelt, armsatelt naerulohkudelt ja pisikeselt ninalt. Matilda on üldse väga ilus neiu ja seetõttu laulab Alfred vahel ka siis, kui tal tegelikult tuju ei ole.

Niimoodi Alfred ja Matilda sõidavad kodukülas, kuid tegelikult on Matilda unistuseks on rännata jalgrattaga ümber maailma, Alfred ei ole sellest ideest väga vaimustuses, kuid mõninga torisemisega elab ta kõik üle, niikaua kui ta on koos Matildaga võib ta kõikjal viibida. Reisi algus peaks olema üsna varsti, kolme päeva pärast, sest siis saab Matilda täisealiseks ja on võimeline vastutama nii enese kui Alfredi eest. Sedasi Matilda plaanid ette näevadki, kolme päeva pärast pühitakse Pakri adru oma jalgelt ja asutakse pikale reisile, esimeseks sihiks on Läti.

Brokoli

Oo üllas brokoli, taimemaailmas tuntud sa, oma rohelise krooniga. Vahel sind näha saab, kooserdamas Annelinna tänavatel. Nautides pühapäevast jalutuskäiku, võib aga kohalik botaanik noppida su teelt. Abituna tiirutad läbi linna, botaaniku raudses haardes, ei tema enam loovuta sind. Hulkuvate brokolitega talitleb ta alati ühtviisi, potti. Julm tegu, vaba brokoli langeb söögiks, võib küll väita oma vabadust, aga botaanikut see ei kõiguta. Maailmas ei valitse õiglus, lihtne brokoli ennast kindlalt tunda ei saa. Olles hõrk ja mahlakas, ei loe brokoli õigused enam botaanikule, keelde palju, riske esineb. Kuid taganemisteed pole, brokoli on korjatud, kindlam juba omastada tunnistaja.

Paratamatu

Jänes lesib rannal, võtab päikest, temast jalutab mööda kohalik karu, jänest enam ei ole. See on paratamatu. 
Värske mükoloog avastab senitundmatu seeneliigi, enam ta tundmatu pole. See on paratamatu.
Vihma sajab, õues jalutuskäiku nautiv harilik koer saab märjaks, hiljem toas immitseb temast teatavast aroomi. Tundub paratamatu.
Päike tõuseb, saabub päev, valgus. Ilmselge
 
Paratamatus on mugav, ei teki tahtmist süüvida, uurida. Lihtne on tõdeda paratamatust, kogu pingutus lõpeb ühe lihtsa tõdemusega, paratamatus. Kes jõuab, mõtleb hetke, näeb eesootavat pingutust, tõdeb paratamatust. Kes tahab, mõtleb rohkem, leiab ebakõla. Mis edasi? Mugav on unustada, lihtne enese teada hoida, keerukas ja aeganõudev jagada.

Otsida mõtet sealt, kus seda pole, leida mõte. Eksisteeris see koguaeg või genereerus otsimise tulemusena. Illusioon mõttest tundub juba samahea kui mõte ise. Parem kui tõdeda paratamatust, tunda jõuetust, teadmatust.
Parem? Kuidas kellelegi, millelegi. 

Porgand

Jänes Bob oli valge jänes, võiks öelda et blond. Elas ta väikses urus, ise kaevatud, Bob armastas möelda, et ise tehtud, hästi tehtud, kuid sisimas ta ju teadis. Bob leidis end tihti lepatriinude keskelt, võluvad olendid, paistavad välja armsatena, kuid Bob teab, et oleks ta neist väiksem siis nad enam nii armsad poleks. Mõeldes sellele faktile tunneb ta ennast natuke pahasti, vahest tekitab tahtmatust nendega olla, vahest teeb ettevaatlikuks ja vaagima oma elu üle.

Kuid hoopis olulisem oli see, et Bobil oli üks aare, haruldane kunstiteos, kuulsaima jäneskunstniku porgandiskulptuur. Suurt väärtust omamata, ei olnud tal hirmu, et midagi peakski kunagi juhtuma sellega. Elades oma elu rahulikult, tundus talle korra, et midagi oleks nagu muutunud. Ei osanud täpselt ta aga öelda, mis see olla võiks. Porgandi aare tundus täpselt endine, olemata endine, kuid ega Bobil väga silma ka pole märkamiste peale. Alles hiljem kuuldusid tema kõrvu jutud. Jutud tema seljatahajäänust. Pahasti ta end tunneb, kuid ega tegelikult pole ka põhjust, sest kui ennegi ei märganud, siis miks peaks nüüd tähelepanu äratama, püüdma, häirima. Kuid olles nõrk tekkis talle siiski pahameel märkamatuse üle, tundis ta ju uhkust oma aarde üle. Võlub see teda endiselt, kuid pilk on muutunud, alateadlikult, tahtmatult.

Sandaal pidulauas

Mida teha sandaalil pidulauas? Sattus ta sinna juhuslikult, läbi pimeda juhuse. Sandaal on ise ka pime ja seetõttu on märkimisväärne, et nad pimeda juhusega kahekesi, kaks pimedat, üldsegi kohale jõudsid. Siiski pidulaud, mida teeb seal sandaal, täpsemalt hüljatud sandaal kes on üksi jäetud maailma nautima. Pime üksik hüljatud sandaal tundis ennast üpris mugavalt pehmel toolil kuhu ta end upitas, ei huvitanud teda kellele see koht mõeldud oli, trügis ennast vahele nagu rase naine. Seal ta nüüd oli, säras laua taga, vaatas lakke, vasakule, seal oli pime juhus, ta tundis teda juba lõhnast. "Laed on siin põnevad, kas pole?", katsus sandaal jutulõnga alustada, "Jah", vastas talle pime juhus. Sandaalike tundis ennast hästi, sulandunud seltskonnaga, ei pandudki teda väga tähele ja sai rahus pidulauas olla. Talle päris meeldis, sai olla seltskonnas, mitte midagi tehes. Sandaal mõtles, et ega ta oskakski midagi teha kui tahetaks, pimedana on üpriski raske juba ka näiteks leivataldrikut ulatada, see sai talle kohe selgeks kui ta leivad villasokile ninna torkas. Edaspidi otsustas ta mitte midagi tehes läbi ajada. Ja sandaalil ei olegi teha midagi pidulauas, aga ega ta sealt lahkuma ka ei kipu, ära ju ei aeta.

Dilemma

Dilemma, see istutatud on mu teele. Painab ta mind seal, kaugelt juba näen ta hingust. Vaatab mind seal oma sügavikuliste silmadega, neid on 42. Igaüks neist mind jälgib, läbi udu ja sudu. Põgeneda proovinud olen, miski siin ei aita, hoopis hukatus paitab. Endiselt seisab seal, kogu oma sünge koguga ta põrnitseb mind. Ärevaks muutub hing, väljapääsu otsib siit, kuid ei saa, vastamisi tal seista tuleb dilemmaga. Dilemma kaduda võib varsti, kuid lahkudes võtta võib, tüki hingest. Dilemma ette astuda tuleb, see iga inimese kohus. Raskemana tundub kui tegelikkuses on, seetõttu dilemmad nii hirmsad. Oh kui kole ta paistab, minna sinna ei taha, käes tal paistab paks telefoniraamat. Äsada tahab sellega, see haiget teeb kehale, kuid mitte hingele. Valik on vajalik, tükk kehast või tükk hingest, mida pean ma tähtsamaks? Oh endiselt ta seal, istutatud mu teele, teelt lahkuda kange on tahtmine, kuid õige pole see. Dilemmaga jõudu katsuda tuleb, alles siis näeb, kes söödud saab.