Kui pontšik sattus segadusse

Ühel tavalisel päeval, laaditi karpi pontsikuid, erisuguste magusate katete ja täidistega. Ikka ükshaaval nad sinna laotati, järgemööda, kuni karpi sattus üks pontšik kelle ei olnud ei täidist ega katet. Järgnevatel hetkedel sai talle kohe selgeks ülekohus mille ohvriks ta oli langenud. „Kuid miks ometi?“ mõtles endamisi pontšik. Oli ta siis tõesti teistest niivõrd kehvem, et isegi glasuurini ta ei küündi, tühise labase glasuurini.

Titena ei tahtnud ta tõesti eriti meelsasti õlisse küpsema minna, ning veerles mõnda aega mööda linti kuni rammestus ta uinuma sundis ning sulpsti ta ta maandus õlipotti. See oli palju mõnusam kui ta oleks osanud eales arvata, pontsik tunnetas kuidas ta paisus ning õhku täis läks, „Kui mu emme ja issi vaid mind näeks praegu“, uneles rasvane pontšik. Õlist väljatulek ei meeldinud sugugi pontšikule , pikalt punnis ta vastu, veerles aga õlli tagasi iga kord kui kurjad raudsed lindid teda sealt välja vinnasid. Järsku nägi ta aga äärmiselt kena ning vormikat pontšikuneiut, õli teda enam ei huvitanud sugugi, nüüd oli tal vaja veerelda kiiremini kui tuul seda eales teeks ning jõuda järgi oma äkilisele kiindumusele. Teekond oli tal, kergelt konarlik, lükates nii mõnegi suguvenna lindilt maha põrandale, keegi polnud veel eales sealt naasnud ning keegi ei teadnud mis ohud seal ringi luusivad.

Jõudes oma armsamani leidis ta eest väikse üllatuse, oh häda, see oli ju transvestiit, kättemaksuks lükkas ta jõleduse restilt maha. Keeras ennast lindile rulli ja uinus magusate aroomide keskel.

Üles ärgates leidis ta ennast sellest roosast karbist, segaduses, miks sõõrikumeistrid teda ometi nii rängalt karistasid.

Revolutsiooniline reklaam

Läbi hommikuudu postkasti juurde jalutades on küllaltki suur tõenäosus sealt ajaleht leida. Värske, trükisoe ajaleht täidetud ahjusoojade uudistega. Ideaalne hommikukohvi kõrvale, lõunapausiks, õhtul diivani peal lesides ning lõpuks tule alustuseks pärast tyhjaks ammutamist. Eriti tähtsad, väärtuslikud või huvitavad tükid ajalehest satuvad vahel mapi vahele, kus neid säilitatakse ja aegajalt vaadatakse, iga ajalehe unistus.

Ajalehe maailmas valitseb range klassisüsteem, põhjakihis asuvad reklaamlehed mida inimesed pigem väldiksid kuid ometigi surutakse nad alati postkasti. Vahel kui postkast on kaua tühjendamata rakendatakse lausa vägivalda, vaesed alamad lehed on kortsus ja kitsikuses üksteisega, oodates pääsemist. Tuleb pääsemine, „lõpuks ometi saame välja, puhkama, elu nautima, inimeste kättesoojust tundma“, mõtlevad reklaamlehed endamisi. Enamjaolt viivad nende rännakud nad otse edasi prügikasti, pettumuse tundmusest ei maksa rääkidagi.

Kvaliteet ja kollased lehed, ei salli teineteist, esimene peab ennast teisest paremaks, ning teine peab esimest igavaks kuivikuks. Ühte postkasti sattudes ei vaheta nemad tavaliselt omavahel sõnagi, pigem viidavad aega reklaamlehtedega vesteldes. Reklaamlehed aga on iseloomutud, nemad seltsivad kõigiga kes ennast neile pakub. Neil ei ole eneseuhkust, oma arvamust, traditsioone, nõustudes enamasti kõigega mis neile räägitakse. Ajudeta massina saab neid kasutada lihtsõduritena postkastisõdades, postkastides kuhu satuvad nii kvaliteet kui ka kollane leht. Reklaami üleüldiselt suur populatsioon ei sea takistuseks pikkade ja ohvriterohkete lahingute pidamise.

Kui nüüd siia maailma sünniks vaid suure visiooniga reklaam ning ühendaks omasuguste jõud üheks, siis ootaks maailma ees suured muutused. Teised lehed tembeldatakse orjastajateks, kõik kistakse ribadeks, söödetakse koertele, kellelgil pole pääsu. Lehtedesse jääb ainult reklaam, vähehaaval muunduvad nad kõik reklaamlehtedeks. Alguses on natuke olulise informatsiooni vaest pinda juures kuid mida aeg edasi seda vähem ja vähem lugemiskõlblikuks muutub lihtne ajaleht. Terved suured leheküljed reklaami all, esikaanelegi ei mahu enam uudised varsti pole enam midagi lugemiskõlblikku alles. Tõeline allakäik.

Lühike lõpp pikale algusele

Rasvunud ussike ronis mööda oksa puuotsas, esimest korda tundis ta et, kõht on kuidagi täis ja pole isu isegi ühe viimase lehekese jaoks. Ussike suundus mõtteid mõlgutades paraja oksa juurde. Vaadeldav oksharu tundus talle äärmiselt sobilik, väikese tõusuga ja meelikõitva jämedusega. „Mis seal siis ikka“, mõtles ussike ja kinnitas hoolikalt niidi tüvele, kindluse mõttes lausa 42-e kordse sõlmega. Kõlkudes seal maa ja taeva vahel, otse päikseloojangu ajal, alustas ussike niifikerimisega enese ümber, mattudes iga tiiruga yha sygavamale pehme siidi sisse.

Ussikesel oli aega oma mõteteks, äärmiselt palju aega, ussike ei mõistnud hästi oma kohta siin hurmavas maailmas. Olles paks ja rasvane tekkisid tal kompleksid, ussike polnud rahul oma kehaga, ta soovis olla vormis. Lodeva olevusena uputas ta alati oma mured toitu, mida rohkem ta sõi seda paksemaks ta muutus ja mida rasvasem ta oli seda suurem oli ta mure. Alguses sõi ta pool lehte päevas, varsti juba terve, oma viimasel päeval kugistas ta juba 42 lehte kõrist alla. Ussikel olid sõltlasena suured probleemid, juba praegu ilmnesid võõrutusnähud, kõhus keeras ja liikmed valutasid. Ussike proovis ennast põhjatusse sügavusse kukutada, kuid ta ei suutnud ennast siidist välja ajada. „Miks ma seda ometi tegin“, pomises ta endamisi.

Niiviisi 7 päeva ja ööd piineldes tundis ussike et siid, mis oli muutunud tugevaks kestaks, annab survele järele. Ta sirutas ennast välja endisest piinakambrist, nähes et ta on ilus ja värviline, polnud jälgegi endisest trullakast ussist. Sirutades lahti vastvalminud tiivad sukeldus ta tundmatusse, leides endaümbert palju uut. Kogu maailm oli ta ees valla, suurest vaimustusest lendas ta sihitult ringi, jõudes musta lookleva raja peale sooja koguma nägi ta enda poole lähenemas ohtu. Endine ussike tõusis lendu, kuid oli juba liiga hilja, järgmine hetk oli ta plekk Alfa-Romeo tuuleklaasil, raisates vaese mehe viimse klaasipesuvedeliku tilga.

Cindy

Cindy ärkas hommikul ja teadis koheselt, et kõik pole õige. Maailm läbi sillerdavate küülikusilmade tundus tänasel päeval massiivselt jubedam kui see oli olnud eile. Eile oli Cindyl olnud külmas vähemalt 42 porgandit, täna aga kindlasti mitte rohkem kui 42 porgandit, paar kapsast oli juurde tulnud aga see teda ei huvita, Cindy sööb ainult hapukapsast. Cindy aga teadis et porgandid on ta muredest vähim, ammu oli ta mõistnud, et katk valitseb maailma, teistmoodi must surm kui üldsusele tuntud. Haigus mis tapab mõtlemisvõime, oma initsiatiivi, kasvatades mõistusega olenditest tühipaljad aedviljad. Need 42 porgandit olid olnud Cindy 13 head sõpra, 25 pereliiget ja 4 poega. Olles näinud esimesi märke katkust loobus Cindy meediakanalitest teades, et sedakaudu ta levib, halvab kõik millega jõuab kokkupuutele, samahästi võib ennast hakklihamasinast läbi lasta ja kotletiks saades elada oma elu täiel juustul(olles juustukotlet).

Cindy teadis et oma meel tuleb hoida värske ning tegutsemisvalmis, loobuda moodsast ja ülimalt populaarsest ajupesust läbi kõiksugu kanalite. Mitte miski ei ole usalduaväärne, ei ykski fakt selles maailmas, niikaua kui on olemas porgandikunnid kapsapalees ei muutu miski, vaevalt ka nende puudumine midagi muudaks. Kõik on ju igati rahul porgandiks muutumisega, põlatakse aga neid kes tahaksid olla midagi muud, kasvõi punapeedid.

Cindy asus harakatega seltsima, harakad juba ennast pesta ei lase. Nemad istuvad puuöönes ja tõmbavad rohtu, võideldes katkuga omaviisi. Cindy oli ilmselt esimene ja viimane küülik kes istus auväärt värvulistega vaibal irvitades, väikese jänkuga oli neil eriti lõbus. Mööda sai ta kurbusest, see kõik oli ometigi paratamatu, väike jänku ei mõistaks ometi maailma parandada.

Sedaviisi saatis Cindy mööda oma ülejäänud elu, olles kyll kriminaal kuid siiski jäädes mõistuse juurde.