Lühike lõpp pikale algusele

Rasvunud ussike ronis mööda oksa puuotsas, esimest korda tundis ta et, kõht on kuidagi täis ja pole isu isegi ühe viimase lehekese jaoks. Ussike suundus mõtteid mõlgutades paraja oksa juurde. Vaadeldav oksharu tundus talle äärmiselt sobilik, väikese tõusuga ja meelikõitva jämedusega. „Mis seal siis ikka“, mõtles ussike ja kinnitas hoolikalt niidi tüvele, kindluse mõttes lausa 42-e kordse sõlmega. Kõlkudes seal maa ja taeva vahel, otse päikseloojangu ajal, alustas ussike niifikerimisega enese ümber, mattudes iga tiiruga yha sygavamale pehme siidi sisse.

Ussikesel oli aega oma mõteteks, äärmiselt palju aega, ussike ei mõistnud hästi oma kohta siin hurmavas maailmas. Olles paks ja rasvane tekkisid tal kompleksid, ussike polnud rahul oma kehaga, ta soovis olla vormis. Lodeva olevusena uputas ta alati oma mured toitu, mida rohkem ta sõi seda paksemaks ta muutus ja mida rasvasem ta oli seda suurem oli ta mure. Alguses sõi ta pool lehte päevas, varsti juba terve, oma viimasel päeval kugistas ta juba 42 lehte kõrist alla. Ussikel olid sõltlasena suured probleemid, juba praegu ilmnesid võõrutusnähud, kõhus keeras ja liikmed valutasid. Ussike proovis ennast põhjatusse sügavusse kukutada, kuid ta ei suutnud ennast siidist välja ajada. „Miks ma seda ometi tegin“, pomises ta endamisi.

Niiviisi 7 päeva ja ööd piineldes tundis ussike et siid, mis oli muutunud tugevaks kestaks, annab survele järele. Ta sirutas ennast välja endisest piinakambrist, nähes et ta on ilus ja värviline, polnud jälgegi endisest trullakast ussist. Sirutades lahti vastvalminud tiivad sukeldus ta tundmatusse, leides endaümbert palju uut. Kogu maailm oli ta ees valla, suurest vaimustusest lendas ta sihitult ringi, jõudes musta lookleva raja peale sooja koguma nägi ta enda poole lähenemas ohtu. Endine ussike tõusis lendu, kuid oli juba liiga hilja, järgmine hetk oli ta plekk Alfa-Romeo tuuleklaasil, raisates vaese mehe viimse klaasipesuvedeliku tilga.