Kui pontšik sattus segadusse

Ühel tavalisel päeval, laaditi karpi pontsikuid, erisuguste magusate katete ja täidistega. Ikka ükshaaval nad sinna laotati, järgemööda, kuni karpi sattus üks pontšik kelle ei olnud ei täidist ega katet. Järgnevatel hetkedel sai talle kohe selgeks ülekohus mille ohvriks ta oli langenud. „Kuid miks ometi?“ mõtles endamisi pontšik. Oli ta siis tõesti teistest niivõrd kehvem, et isegi glasuurini ta ei küündi, tühise labase glasuurini.

Titena ei tahtnud ta tõesti eriti meelsasti õlisse küpsema minna, ning veerles mõnda aega mööda linti kuni rammestus ta uinuma sundis ning sulpsti ta ta maandus õlipotti. See oli palju mõnusam kui ta oleks osanud eales arvata, pontsik tunnetas kuidas ta paisus ning õhku täis läks, „Kui mu emme ja issi vaid mind näeks praegu“, uneles rasvane pontšik. Õlist väljatulek ei meeldinud sugugi pontšikule , pikalt punnis ta vastu, veerles aga õlli tagasi iga kord kui kurjad raudsed lindid teda sealt välja vinnasid. Järsku nägi ta aga äärmiselt kena ning vormikat pontšikuneiut, õli teda enam ei huvitanud sugugi, nüüd oli tal vaja veerelda kiiremini kui tuul seda eales teeks ning jõuda järgi oma äkilisele kiindumusele. Teekond oli tal, kergelt konarlik, lükates nii mõnegi suguvenna lindilt maha põrandale, keegi polnud veel eales sealt naasnud ning keegi ei teadnud mis ohud seal ringi luusivad.

Jõudes oma armsamani leidis ta eest väikse üllatuse, oh häda, see oli ju transvestiit, kättemaksuks lükkas ta jõleduse restilt maha. Keeras ennast lindile rulli ja uinus magusate aroomide keskel.

Üles ärgates leidis ta ennast sellest roosast karbist, segaduses, miks sõõrikumeistrid teda ometi nii rängalt karistasid.