Cindy

Cindy ärkas hommikul ja teadis koheselt, et kõik pole õige. Maailm läbi sillerdavate küülikusilmade tundus tänasel päeval massiivselt jubedam kui see oli olnud eile. Eile oli Cindyl olnud külmas vähemalt 42 porgandit, täna aga kindlasti mitte rohkem kui 42 porgandit, paar kapsast oli juurde tulnud aga see teda ei huvita, Cindy sööb ainult hapukapsast. Cindy aga teadis et porgandid on ta muredest vähim, ammu oli ta mõistnud, et katk valitseb maailma, teistmoodi must surm kui üldsusele tuntud. Haigus mis tapab mõtlemisvõime, oma initsiatiivi, kasvatades mõistusega olenditest tühipaljad aedviljad. Need 42 porgandit olid olnud Cindy 13 head sõpra, 25 pereliiget ja 4 poega. Olles näinud esimesi märke katkust loobus Cindy meediakanalitest teades, et sedakaudu ta levib, halvab kõik millega jõuab kokkupuutele, samahästi võib ennast hakklihamasinast läbi lasta ja kotletiks saades elada oma elu täiel juustul(olles juustukotlet).

Cindy teadis et oma meel tuleb hoida värske ning tegutsemisvalmis, loobuda moodsast ja ülimalt populaarsest ajupesust läbi kõiksugu kanalite. Mitte miski ei ole usalduaväärne, ei ykski fakt selles maailmas, niikaua kui on olemas porgandikunnid kapsapalees ei muutu miski, vaevalt ka nende puudumine midagi muudaks. Kõik on ju igati rahul porgandiks muutumisega, põlatakse aga neid kes tahaksid olla midagi muud, kasvõi punapeedid.

Cindy asus harakatega seltsima, harakad juba ennast pesta ei lase. Nemad istuvad puuöönes ja tõmbavad rohtu, võideldes katkuga omaviisi. Cindy oli ilmselt esimene ja viimane küülik kes istus auväärt värvulistega vaibal irvitades, väikese jänkuga oli neil eriti lõbus. Mööda sai ta kurbusest, see kõik oli ometigi paratamatu, väike jänku ei mõistaks ometi maailma parandada.

Sedaviisi saatis Cindy mööda oma ülejäänud elu, olles kyll kriminaal kuid siiski jäädes mõistuse juurde.