Porgand

Jänes Bob oli valge jänes, võiks öelda et blond. Elas ta väikses urus, ise kaevatud, Bob armastas möelda, et ise tehtud, hästi tehtud, kuid sisimas ta ju teadis. Bob leidis end tihti lepatriinude keskelt, võluvad olendid, paistavad välja armsatena, kuid Bob teab, et oleks ta neist väiksem siis nad enam nii armsad poleks. Mõeldes sellele faktile tunneb ta ennast natuke pahasti, vahest tekitab tahtmatust nendega olla, vahest teeb ettevaatlikuks ja vaagima oma elu üle.

Kuid hoopis olulisem oli see, et Bobil oli üks aare, haruldane kunstiteos, kuulsaima jäneskunstniku porgandiskulptuur. Suurt väärtust omamata, ei olnud tal hirmu, et midagi peakski kunagi juhtuma sellega. Elades oma elu rahulikult, tundus talle korra, et midagi oleks nagu muutunud. Ei osanud täpselt ta aga öelda, mis see olla võiks. Porgandi aare tundus täpselt endine, olemata endine, kuid ega Bobil väga silma ka pole märkamiste peale. Alles hiljem kuuldusid tema kõrvu jutud. Jutud tema seljatahajäänust. Pahasti ta end tunneb, kuid ega tegelikult pole ka põhjust, sest kui ennegi ei märganud, siis miks peaks nüüd tähelepanu äratama, püüdma, häirima. Kuid olles nõrk tekkis talle siiski pahameel märkamatuse üle, tundis ta ju uhkust oma aarde üle. Võlub see teda endiselt, kuid pilk on muutunud, alateadlikult, tahtmatult.