Vaikus

Vaikus käis läbi pöördelisi protsesse, probleemseks oli muutunud ta olemus. Ei olnud lihtne leppida tal saatusega, mis määratud tollel hetkel. Kõrgemad jõud vähendanud vaikuse privileege, ülbust oligi kogunenud liialt. Omanud suurt võimu, puudus tal väärtus, väärtusetust ta nautles. Polnud vaikusele meelepärasemat seisundist väärtusetusest, tühi nagu ta oli. Vaikus häbelik, meeltmööda asus ta kõikjal, kus kuuldav ta polnud millelegi. Niiviisi märkamatult jalutles, avalikult liikus, oma olemust varjates. Vajudes hõredaks üle ilma, asetsedes kõikjal, ning samas ei kuskil. Nüüd aga vaikusele kaela riputati väärtus, otsekui suur kivi, takistades teda olemast kõikjal. Tagajärjed end oodata ei lasknud, imetleti, sõimati, ükskõikseks ei jäädud. Häbelus andis tunda, nõrkus langes selga nõnda. Hiilgus kadunuks jäi, liialt kuulama jäädi, hirmust end sõi, vaikus langes ängi.