Tiigrikutsu

Tiigrikutsu, võimas loom, elas keset kauneid pleekinud rohumaid. Tiigrikutsu kasukas oli pehme ja soe, triibutatud oranžile põhjale. Tiigrikutsu ei leidnud teisi kellega ta saaks rääkida ja seetõttu hoidis omaette, tegeles kunsti ja rohumaade kaardistamisega, seetõttu ei olnud tiigrikutsu austatud ta kaasliikmete poolt, teda peeti narriks, veidrikuks. Minnes jumaliku lombi äärde, ammutama janukustutavat eliksiiri, saatsid teda igavesest ajast igavesti tigedad pilgud, pilkav naer ja sõim. Kutsul oli aga paks nahk ja iseteadlik mõtlemine, põlgliku pilguga vaatas ta neid olevusi kes ei mõistnud elu, elasid vaid päevast päeva järgmise kõhutäie nimel. Ei mõistnud nad kuidas võimuorganid tasaselt muutsid nende arukuse võrdväärseks hariliku jaanalinnu omaga. Niiviisi kindlustas valitsus omaenda positsiooni, jäädes alatiseks võimule. Samas ei suutnud nad midagi edasiarendavat korda saata, neid huvitas vaid oma vägev pühvlikari, kari täis mahlakaid ja värkskeid isendeid, mitte mingit vaeva jälitusega. Omades alluvaid loobusid nad ka sellisest barbaarsest tegevusest nagu looma surmamine, kõige jaoks olid omad tiigrid, tiigrid kes nülgisid ja tükeldasid loomad parajateks tükkideks. Mitte keegi ei taibanud, et midagi on siiski valesti, peale tiigrikutsu.

Tiigrikutsul valmis plaan, plaan kuidas kukutada valitsus. Keset päevast lõunauinakut viis kutsu kõik vabad saakloomad eemale, kaugele üle mägede, jättes alles vaid kuningliku karja keset aasu kus rohi oli rohelisem ja vesigi rohelisem. Mõõdusid mõned päevad ja ja tiigrid asusid meeleheitest juurikaid järama. Tiigrid aga polnud loodud juurikate peal elama ja kõht oli endiselt tühi, prooviti ka mitmesuguseid teisi taimi kuid ega needki paremad polnud. Viimases hädas koperdati hallutsinogeensete seente otsa. Seened neile meeldisid, kõhtu endiselt ei täitnud aga nälg unustati kibekiirelt kui vaadata maailma läbi seente. Mõne kuuga olid nad kõik surnud, nälga, kõhetud kehad ripnesid puudel ja vedelesid heinakuhilate otsas. Kutsu nägi kuidas ta plaan ei õnnestunud, teda sügavalt hämmastas kuidas keegi ei olnud tundnud huvi kuhu õieti kadusid loomad. Kuninglikel olevustel polnud siiani aimu mis toimus mujal kui nende õndsas koopas keset rikkalikku toidulauda. Kutsu tundis ennast küll kergelt süüdi, kuid talle meeldis see vaikus ja rahu ning ta toimetas rahumeeli edasi oma igapäevaseid toimetusi.